Rubriigiarhiiv: 1885

Laps ja ingel

Prantsuse keelest Ella.

Ingel taeva iluduses
Hälli veerel kummardab,
Last, kes tõve palavuses,
Lahkel häälel meelitab:

“Lapsuke, kes nii mu nägu,
Oh, mu hõlma tule sa!
Siin ei ole õnnel tegu,
Hädaorg on ilmamaa.

Siin ep õiget rõõmu sigi,
Lein su hinge väsitab;
Valu, ahastust ja higi
Noorelt ju sull pesitab.

Ei siin taeval selgust ole,
Mis ei mure kustuta,
Pisarad ei päikse poole
Lase silma vaadata.

Lapsuke, sääl tähte kaugel
Vaikne, kaunis koduke,
Lapsuke, sääl pisart laugel
Isa salli ialgi….”!

Ilus ingel läikval tiivul
Taeva jälle tõuseb ta.
Laps jääb vaikseks surma viivul
– Ema, see jääb leinama! –

Oleviku Lisaleht nr 25, 30. detsember 1885, lk 393.

Leitud eesel

Prantsuse keelest Ella.

Luukas rändas linna poole
Müüma eesli karjakest.
Lootes kõndis, pidas aru
Kunni tundis väsimust.

Kuus tall eeslid, ühe selga
Astus jalgu puhkama.
Ja siis jälle kiirel jooksul
Linna poole tõttama.

Turul’ jõudes, kes ta hirmu,
Ehmatust võib kirjelda:
Kuuest eesli loomakesest
Ainult viis veel leidis ta!

Küll ta otsis, küll ta luges
Kuus kord otsast hakates,
Kuuendama selgas sõites
Arvamata unustas.

Tuldud teelta ümber pööris
Iga põõsast vahtima.
Siia, sinna, metsa hüüdis,
Kuid kõik vaev on asjata.

Kurv ja väsind koju jõudes
Naist end palus trööstida.
Naerdes see ta soovi täitis:
“Eeslid seitse leian ma!”

Oleviku Lisaleht nr 23, 15. november 1885, lk 361.

Thule kuningas

Göthe.

Kord oli üks kuningas Thules,
Kes hauani auus ja truu,
Ta kullasest karikast luules,
Kui maitses tast viina ta suu.

Tall’ karika armuke andis,
Kui surma näi tulevat,
Ja kuningas hauda ta kandis
Ja kallistas karikat.

Ja kui ta läks vanaks ja halliks,
Siis jättis kõik pojale;
Kuid karika pidas ta kalliks,
See sidus ta südame.

Ta pidustas kuninga majas
Sääl mere kalda pääl,
Kus laene end aknani ajas
Ja helises rüütlite hääl.

Ta pühendud karika võttis
Ja viimsest veel tühjaks jõi
Ta akna alla siis tõttis
Ja merele ohvriks ta tõi.

Ja karikas laenesse kahmas
Ta põhja kukkus siis,
Ning kuningas õhku veel ahmas
Ja igavest tukkus siis.

Oleviku Lisaleht nr 16, 3. august 1885, lk 243-244.

Lootus

Schiller.

Küll kuulukse rääkimist rahvaste seast
Ja soovimist paremast ajast;
Nad tormavad edasi palavast peast,
Ei õnne saaks majast ja rajast.
Ilm vananeb, nooruneb lõpmata lool,
Kuid parema lootus on rahvaste hool.

Kuis hõlluneb hällike lootuste sees,
Ei lastest nad lahku ja kau,
Kuis heljuvad noormehel lootused ees,
Ei vanaga hauda nad vau.
Sest kui ta kord hauasse hingama lääb:
Veel haualgi lootus tall alale jääb.

Ei ole see ialgi tühine tuul,
Mis kerkineb jõleda keeles;
Me süda ju räägib nii kõnekal suul:
Meil suuremad sihid on meeles!
Ja mis meile kuulutab südame hääl,
Ei see meid ei peta siin ilmagi pääl.

Oleviku Lisaleht nr 16, 3. august 1885, lk 242-243.

Endine armastus

Hигде милаго не вижу.

Kuskil armukest ei näe ma,
Ei kaa linnas, ei kaa maal,
Ennemine teda näen ma
Pimel’ öösel unenäul.

Vaatan mina seina peale,
Näen ma teda pildi peal,
Jah, siis tuletan ma meele,
Et ta armas oli mull.

Oleksin ju ammu teda
Lasknud meelest, mõtetest,
Aga süles on mull hoida
Temast jäänud lapsukest.

Lapsukese jätsin tuppa,
Ise ast’sin trepi peal’
Ja siis nägin kaugelt juba
Armukese tulevat.

Suurest armust langsin mina
Oma armsa kaenlasse
Ja siis suures rõõmus tema
Hüüdsin omaks kaasak’seks.

“Ära hüüa mind nüüd kaasaks,
Pole enam mina sull.
Olen teise võtnud omaks,
Kes nüüd armuta on mull.

Vastu meelt ja vastu tahtmist
Kosisin ta omale.
Sellepärast mina temast
Sinu juure lennule.”

Venekeelest tõlkinud P. Kosse.
Kündja nr. 50, 11. detsember 1885 lk 272

Rändaja

Schilleri järel Saksakeelest.

Noorus’ rajad mind veel kandsid,
Kui ma läksin reisile
Lapseea rõõmsad tantsid
Jätsin isamajasse.

Kõik mu päranduse, vara
Jätsin rõõmsast’ senna ma,
Kepiga ma läksin ära,
Lapse lahke meelega.

Sest mind sundis vägev lootus
Ja üks sala usuheal
Teele, hüüdis, ei sull ootus
Jõua headust tuua teal.

Jõuad kuldse väravale,
Pööra sealt siis sisse sa,
Kaduv läeb seal kaduvale,
Taevalik jääb muutmata.

Õhtu tuli, hommik tuli,
Ikka, ikka rändasin,
Aga ikka varjul oli,
Mis ma tahtsin, otsisin.

Mäed ja orud seisid tee peal,
Jõed mull reisi keelasid;
Tõkked tegin veik’se vee peal’,
Jõedel sildu suuremaid.

Ühe jõe kaldal’ jõudsin,
Misse jooksis ida pool’,
Selle laenetesse sõudsin,
Rahu lootes tema vool.

Ühte suure merde ajas
Mind ta niiske laenemäng;
Mu ees kange vesi kajas,
Ei seal olnud rahusäng.

Oh, ei keegi vii mind senna!
Oh, ei taevas pea peale
Jaksa maaha ühte minna,
Sest et siin ei pole seal.

J. Leppik.
Kündja nr.47, 20. november 1885, lk 249

Armu ilu

Oh tule mu kaenla,
Sind ootab mu rind
Seal valitseb vaikus
Kus silman ma sind.
Seal otsa saab mure,
Seal asubki õnn,
Oh jõuaks su juure,
Kus rõõm üksnes on.

Su juures ma viibin,
Oh nägusam neid,
Ei tunne seal vaeva,
Rõõm varitseb meid.
Seal vaatan su palet,
Mis rõõmu on täis,
Ei leia sealt valet,
Ei kurba seal näis.

Saksakeelest M. Jörgen.
Kündja nr. 45, 6. november 1885, lk 233

Suveõhtu

Nüüd tere, oh õnnistud õhtu,
Kes vaatama tulnud sa mind!
Sa võtad mult ära kõik ohtu,
Sest teretan südamest sind.

Su jaheda õhu sees unub
Mull meeles kaa koledam vaev;
Kuid vaikselt mu mõte veel punub
Sell palvet, kes heldusekaev.

Su ringi sees, armastud sõbrad,
On viha kõik unustand kaa
Ja õnnistes vaenlast on rõõmsad,
Et rahus võib rännata ta.

Nüüd tere, oh õhtu, täis ilu!
Sa väsinnil puhkamist tood.
Meid iga kord, ­– tundes su vilu –
Sa tõest kui õndsamaks lood.

Saksakeelest Fritz v. Ludwig’i järele J. Janus
Kündja nr. 34, 21. august 1885, lk 163

Talvelaul

(Edelmann’i järel.)

Nüüd magab maa, sest valge kate
On tema üle lautud;
See pole mitte surnumate,
Ta kevadest saab kautud.

Ja nagu lapsuke, kes hellast’
Saab emasüles hoietud,
Nii hingavad ta kaisus hellast’
Kaa lillelapsed kaetud.

Seal näevad und nad hõrnast õhust
Ja päik’sepaistest, tähtest, kuust,
Ja näevad: paljad lillepõhust
On aasad; lehed kadund puust.

Nad kuulevad, et linnud laul’vad,
Et ojas laksub laeneke,
Nad liblikate juttu kuulvad,
Ja sumiseb meelinnuke.

Nüüd lillekesed pead kaa tõst’vad
Ja näevad ilu siin ja seal,
Nad unenägu näevad lõpp’vad,
Sest vaata – kevade on seal.

J. Leppik.
Kündja nr. 12, 20. märts 1885, lk 72

Sind kaitsku Jumal!

Miks roosiõilme juurde okas loodud,
Kas pole halbtuseks see eluteel?
Miks siis on lõpuks lahkumine toodud,
Kui rõõmu, lootust vaesel südamel?
Su silmal armupaistest puudust polnud,
Kui armastust ma kord säält otsisin:
Sind kaitsku Jumal, kaunis oleks olnud,
Sind kaitsku ta, sest muutust aeg tõi siin!

Küll valu, kadedust ja piina leidsin,
Ma elumerel väsin’d reisimees;
Ma õnne-iha vaikselt rinnas peitsin, –
Sääl jõudsin sinu juurde rännates.
Su rinnal rahu mulle oleks tulnud,
Ma tänuks elu andnud oleksin:
Sind kaitsku Jumal, kaunis oleks olnud,
Sind kaitsku ta, sest muutust aeg tõi siin!

Vaat, pilved lendvad, marul püsi pole,
Vihm uhub kodurada laksudes;
Eks lahkumiseks ilm just sünnis ole?
Ka minu saatus seisab tormides…
Kuid toogu elu õnne, ehk mis kole,
Su pääle mõtlen ikka truuduses;
Sind kaitsku Jumal, kaunis oleks olnud,
Sind kaitsku ta, sest muutust aeg tõi siin!

Saksakeelest C. Brunberg.
Eesti Postimehe Lisa nr. 5, 4. veebruar 1895, lk 40 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)

Üksinda

Üksikult ja vaikselt nutan
Igavuse hõlmassa;
Kurvalt küsima ka ruttan,
Kui sul hale kuulata:
Pean ma juba noorusilul,
Närtsima siin surma-vilul,
Kas ei kell’gi silmas vesi,
Kas ei kell’gi süda valul,
Kui mind kantaks mulla talul’?
Kas ma kell’gi armas esi?“ –
Kuumalt voolab pisar palelt:
Ei küll kell’gi – tunnen halelt!

Lenau järele Eesti neiu Maali
Eesti Postimees nr. 33, 14. august 1885, lk 4