Laps ja ingel

Prantsuse keelest Ella.

Ingel taewa iluduses
Hälli weerel kummardab,
Last, kes tõwe palawuses,
Lahkel häälel meelitab:

“Lapsuke, kes nii mu nägu,
Oh, mu hõlma tule sa!
Siin ei ole õnnel tegu,
Hädaorg on ilmamaa.

Siin ep õiget rõõmu sigi,
Lein su hinge wäsitab;
Walu, ahastust ja higi
Noorelt ju sull pesitab.

Ei siin taewal selgust ole,
Mis ei mure kustuta,
Pisarad ei päikse poole
Lase silma waadata.

Lapsuke, sääl tähte kaugel
Waikne, kaunis koduke,
Lapsuke, sääl pisart laugel
Isa salli ialgi….”!

Ilus ingel läikwal tiiwul
Taewa jälle tõuseb ta.
Laps jääb waikseks surma wiiwul
— Ema, see jääb leinama! —

Oleviku Lisaleht nr 25, 30. detsember 1885, lk 393.

Leitud eesel

Prantsuse keelest Ella.

Luukas rändas linna poole
Müüma eesli karjakest.
Lootes kõndis, pidas aru
Kunni tundis wäsimust.

Kuus tall eeslid, ühe selga
Astus jalgu puhkama.
Ja siis jälle kiirel jooksul
Linna poole tõttama.

Turul’ jõudes, kes ta hirmu,
Ehmatust wõib kirjelda:
Kuuest eesli loomakesest
Ainult wiis weel leidis ta!

Küll ta otsis, küll ta luges
Kuus kord otsast hakates,
Kuuendama selgas sõites
Arwamata unustas.

Tuldud teelta ümber pööris
Iga põõsast wahtima.
Siia, sinna, metsa hüüdis,
Kuid kõik waew on asjata.

Kurw ja wäsind koju jõudes
Naist end palus trööstida.
Naerdes see ta soowi täitis:
“Eeslid seitse leian ma!”

Oleviku Lisaleht nr 23, 15. november 1885, lk 361.

Thule kuningas

Göthe.

Kord oli üks kuningas Thules,
Kes hauani auus ja truu,
Ta kullasest karikast luules,
Kui maitses tast wiina ta suu.

Tall’ karika armuke andis,
Kui surma näi tulewat,
Ja kuningas hauda ta kandis
Ja kallistas karikat.

Ja kui ta läks wanaks ja halliks,
Siis jättis kõik pojale;
Kuid karika pidas ta kalliks,
See sidus ta südame.

Ta pidustas kuninga majas
Sääl mere kalda pääl,
Kus laene end aknani ajas
Ja helises rüütlite hääl.

Ta pühendud karika wõttis
Ja wiimsest weel tühjaks jõi
Ta akna alla siis tõttis
Ja merele ohwriks ta tõi.

Ja karikas laenesse kahmas
Ta põhja kukkus siis,
Ning kuningas õhku weel ahmas
Ja igawest tukkus siis.

Oleviku Lisaleht nr 16, 3. august 1885, lk 243-244.

Lootus

Schiller.

Küll kuulkse rääkimist rahwaste seast
Ja soowimist paremast ajast;
Nad tormawad edasi palawast peast,
Ei õnne saaks majast ja rajast.
Ilm wananeb, nooruneb lõpmata lool,
Kuid parema lootus on rahwaste hool.

Kuis hõlluneb hällike lootuste sees,
Ei lastest nad lahku ja kau,
Kuis heljuwad noormehel lootused ees,
Ei wanaga hauda nad wau.
Sest kui ta kord hauasse hingama lääb:
Weel haualgi lootus tall alale jääb.

Ei ole see ialgi tühine tuul,
Mis kerkineb jõleda keeles;
Me süda ju räägib nii kõnekal suul:
Meil suuremad sihid on meeles!
Ja mis meile kuulutab südame hääl,
Ei see meid ei peta siin ilmagi pääl.

Oleviku Lisaleht nr 16, 3. august 1885, lk 242-243.

Endine armastus

Hигде милаго не вижу.

Kuskil armukest ei näe ma,
Ei kaa linnas, ei kaa maal,
Ennemine teda näen ma
Pimel’ öösel unenäul.

Waatan mina seina peale,
Näen ma teda pildi peal,
Jah, siis tuletan ma meele,
Et ta armas oli mull.

Oleksin ju ammu teda
Lasknud meelest, mõtetest,
Aga süles on mull hoida
Temast jäänud lapsukest.

Lapsukese jätsin tuppa,
Ise ast’sin trepi peal’
Ja siis nägin kaugelt juba
Armukese tulewat.

Suurest armust langsin mina
Oma armsa kaenlasse
Ja siis suures rõõmus tema
Hüüdsin omaks kaasak’seks.

“Ära hüüa mind nüüd kaasaks,
Pole enam mina sull.
Olen teise wõtnud omaks,
Kes nüüd armuta on mull.

Wastu meelt ja wastu tahtmist
Kosisin ta omale.
Sellepärast mina temast
Sinu juure lennule.”

Wenekeelest tõlkinud P. Kosse.
Kündja nr. 50, 11. detsember 1885 lk 272

Rändaja

Schilleri järel Saksakeelest.

Noorus’ rajad mind weel kandsid,
Kui ma läksin reisile
Lapseea rõõmsad tantsid
Jätsin isamajasse.

Kõik mu päranduse, wara
Jätsin rõõmsast’ senna ma,
Kepiga ma läksin ära,
Lapse lahke meelega.

Sest mind sundis wägew lootus
Ja üks sala usuheal
Teele, hüüdis, ei sull ootus
Jõua headust tuua teal.

Jõuad kuldse wärawale,
Pööra sealt siis sisse sa,
Kaduw läeb seal kaduwale,
Taewalik jääb muutmata.

Õhtu tuli, hommik tuli,
Ikka, ikka rändasin,
Aga ikka warjul oli,
Mis ma tahtsin, otsisin.

Mäed ja orud seisid tee peal,
Jõed mull reisi keelasid;
Tõkked tegin weik’se wee peal’,
Jõedel sildu suuremaid.

Ühe jõe kaldal’ jõudsin,
Misse jooksis ida pool’,
Selle laenetesse sõudsin,
Rahu lootes tema wool.

Ühte suure merde ajas
Mind ta niiske laenemäng;
Mu ees kange wesi kajas,
Ei seal olnud rahusäng.

Oh, ei keegi wii mind senna!
Oh, ei taewas pea peale
Jaksa maaha ühte minna,
Sest et siin ei pole seal.

J. Leppik.
Kündja nr.47, 20. november 1885, lk 249

Armu ilu

Oh tule mu kaenla,
Sind ootab mu rind
Seal walitseb waikus
Kus silman ma sind.
Seal otsa saab mure,
Seal asubki õnn,
Oh jõuaks su juure,
Kus rõõm üksnes on.

Su juures ma wiibin,
Oh nägusam neid,
Ei tunne seal waewa,
Rõõm waritseb meid.
Seal waatan su palet,
Mis rõõmu on täis,
Ei leia sealt walet,
Ei kurba seal näis.

Saksakeelest M. Jörgen.
Kündja nr. 45, 6. november 1885, lk 233

Suweõhtu

Nüüd tere, oh õnnistud õhtu,
Kes waatama tulnud sa mind!
Sa wõtad mult ära kõik ohtu,
Sest teretan südamest sind.

Su jaheda õhu sees unub
Mull meeles kaa koledam waew;
Kuid waikselt mu mõte weel punub
Sell palwet, kes heldusekaew.

Su ringi sees, armastud sõbrad,
On wiha kõik unustand kaa
Ja õnnistes waenlast on rõõmsad,
Et rahus wõib rännata ta.

Nüüd tere, oh õhtu, täis ilu!
Sa wäsinnil puhtamist tood.
Meid iga kord, ­– tundes su wilu –
Sa tõest kui õnsamaks lood.

Saksakeelest Fritz v. Ludwig’i järele J. Janus
Kündja nr. 34, 21. august 1885, lk 163

Talwelaul

(Edelmann’i järel.)

Nüüd magab maa, sest walge kate
On tema üle lautud;
See poolke mitte surnumate,
Ta kewadest saab kautud.

Ja nagu lapsuke, kes hellast’
Saab emasüles hoietud,
Nii hingawad ta kaisus hellast’
Kaa lillelapsed kaetud.

Seal näewad und nad hõrnast õhust
Ja päik’sepaistest, tähtest, kuust,
Ja näewad: palhad lillepõhust
On aasad; lehed kadund puust.

Nad kuulewad, et linnud laul’wad,
Et ojas laksub laeneke,
Nad liblikate juttu kuulwad,
Ja sumiseb meelinnuke.

Nüüd lillekesed pead kaa tõst’wad
Ja näewad ilu siin ja seal,
Nad unenägu näewad lõpp’wad,
Sest waata – kewade on seal.

J. Leppik.
Kündja nr. 12, 20. märts 1885, lk 72

Sind kaitsku Jumal!

Miks roosiõilme juurde okas loodud,
Kas pole halbtuseks see eluteel?
Miks siis on lõpuks lahkumine toodud,
Kui rõõmu, lootust waesel südamel?
Su silmal armupaistest puudust polnud,
Kui armastust ma kord säält otsisin:
Sind kaitsku Jumal, kaunis oleks olnud,
Sind kaitsku ta, sest muutust aeg tõi siin!

Küll walu, kadedust ja piina leidsin,
Ma elumerel wäsin’d reisimees;
Ma õnne-iha waikselt rinnas peitsin, –
Sääl jõudsin sinu juurde rännates.
Su rinnal rahu mulle oleks tulnud,
Ma tänuks elu andnud oleksin:
Sind kaitsku Jumal, kaunis oleks olnud,
Sind kaitsku ta, sest muutust aeg tõi siin!

Waat, pilwed lendwad, marul püsi pole,
Wihm uhub kodurada laksudes;
Eks lahkumiseks ilm just sünnis ole?
Ka minu saatus seisab tormides…
Kuid toogu elu õnne, ehk mis kole,
Su pääle mõtlen ikka truuduses;
Sind kaitsku Jumal, kaunis oleks olnud,
Sind kaitsku ta, sest muutust aeg tõi siin!

Saksakeelest C. Brunberg.
Eesti Postimehe Lisa nr. 5, 4. veebruar 1895, lk 40 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)

Waikne meri

Sügaw waikus walwab wees,
Liikumata laene, wood.
Rahulikult laewamees,
Waavatb tasast mere hood.

Tuult ei tule, ilma kaugel,
Surma waikus walitseb,
Laialisel mere laugel
Laene laenet talitseb.

Göthe järele J. Parw
Eesti Postimees nr. 40, 2. oktoober 1885, lk 3

Üksinda

Üksikult ja waikselt nutan
Igawuse hõlmassa;
Kurwalt küsima ka ruttan,
Kui sul hale kuulata:
Pean ma juba noorusilul,
Närtsima siin surma-wilul,
Kas ei kell’gi silmas wesi,
Kas ei kell’gi süda walul,
Kui mind kantaks mulla talul’?
Kas ma kell’gi armas esi?“ –
Kuumalt woolab pisar palelt:
Ei küll kell’gi – tunnen halelt!

Lenau järele Eesti neiu Maali
Eesti Postimees nr. 33, 14. august 1885, lk 4