Ingel (Ангель).

Lermontowi laul. Ümber pannud J. Kunder.

Kesk öö ajal taewa all ingel käis
Ja waikeselt laulma ta näis;
Õhk kuulas ja kuulasid tähed ja kuu,
Kuis helises ingli suu.

Ja hingede õntsusest laulis ta keel,
Kes Eedeni õite seas weel,
Ja Jumala wägewust kiitis ta ka
Seal sulawa sõnadega.

Ta südamel sonis üks hingekene,
Seda hällis ta ilmale.
Ja õrnakse hingesse ingli wiis sai,
Ta kõrwasse kõlama jäi.

Ja kaua weel lapsele helises ta
See ingli wiis sõnadeta.
See ingli laul helises ilusam tall’
Kui keegi heal taewa all.

Oma Maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 5, 13. august 1884, lk 120.

Puri (Парусь).

Lermontowi laul. Ümber pannud J. Kunder.

Üks puri paistab laente laugel
Ja ujub üksi edasi…
Mis otsib siin ta kodust kaugel?
Kes sundis teda seieni?

Tuul wilistab ja langeb laene,
Mast maru küüsis kaldubge…
Ei õnne otsi tema waene,
Ei õnne eest ta põgene!

Ta pea kohal kuldne päike,
Ja sini wesi silma ees;
Ta aga ihkab tormi käike,
Kui oleks rahu maru sees!

Oma Maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 5, 13. august 1884, lk 120.

Palwe (молитва).

Lermontowi laul. Ümber pannud J. Kunder.

Kui elu kurwal korrala
Mu süda koorma all;
Üht imepalwet pidada,
Siis tuleb meelde mull.

Ta sees on taewa hinge õhk,
Ta sõnal elu tiib,

Ta soojases kaub mure rõhk,
Üks ingel seda wiib.

Mult kaub koorm ja kurblik meel
Ja kahtlus kaub ka,
Ma usun nüüd, ma nutan weel….
Ja terweks saanud ma.

Oma Maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 5, 13. august 1884, lk 119.

Lõwi ratsasõit

Freiligrathi järgi eestindanud g.

Kõrbekuningas on lõwi. Kui ta tahab oma walda
Läbi sõita, siis ta läheb ligi kõrkjarikka kalda,
Piirab piki pilliroogu warjul saaki waritsema,
Waikib ise, kuna kõrges oksad kanged kohisema.

Õhtuti, kui Hotentotid oma õitsetuled süütnud,
Kui ju Tahwlimäe tipul wiimne päiksekiire wiitnud,
Kui ükspäinis üksik Kahwer Karru kõrbest läbi rändab,
Aga muidu ammu uinub kõik mis kõnnib, kõik mis lendab:

Waata, kuis siis kuninglikult kõrbe sõrwast kalda poole
Tõttab tore kaelkirjak wõersil mudajärwe woole,
Kipub kustutama jänu, mis tall päewa kartus keelmas;
Juba’p põlwil, pikal kaelal nobedaste lainenid neelmas.

Äkist kahab kõrkja kida: Lõwi möirab, lõwi ahmab,
Tuule kiirul turja kargab, kulka soonist kinni kahmab.
Uhke hobu, tore tekki, toredam weel tugew sõitja!
Elajate kuningas see, wägew würst ja ärawõtja.

Koledaste kohkub hobu, karjatab ja üles hüppab,
Walu tungil, hirmu sunnil kergijalu jooksu lippab,
Käänab kähku kõrbe poole, suisa kiwist, kolkest üle.
Uhke hobu, tore sõitja, uhke sõit ja hobu wile!

Puist ja põõsaist läheb läbi tuulte kiirul tuhat nelja
Kergejalg, kuid silmamunad weerewad ja august wälja,
Kuna piki pikka kaela jookswad ohtrad were ojad.
“Uhke hobu, tore sõitja!” hüüdwad pelgus kõrbe pojad.

Nagu kuningliku tõlla järel hulk on uhkeid saatjaid,
Nende kannul uudishimul kari kutsumata waatjaid:
Nõndap siingi oma saatjad, palumata näha püüdjad,
“Uhke hobu, tore sõitja!” taga selja targu hüüdjad.

Tolmupilw on tore saatja sõidul kõrbe kuningalle.
Waatjaiks kullid kui ka kaarnad lendwad parwes ligidalle.
Luurates kui lapuline luidab hauaröövel ligi
Ja kui karjamõrtsuk kargab waatma ohwri hirmuhigi.

Pelglikult nad parwe kaupa põõsa warjult waatma jääwad,
Kui nad elusal auujärjel oma würsti istmas näewad.
Teda kannab kaelkirjak kunni kestab jõud ja wägi:
Ei saand sellest sõitjast lahti tore täkk, mis ta ka tegi.

Kõrbe koolmes kukub wiimaks maha loom kui surnuks löödud:
Siis saab hobu omast sõitjast ablusega ära söödud.
Kaugel idapiiril kuldab koiduwiir ju kõrbe kalda:
Elajate würst nii sõidab öösel läbi oma walda.

Ferdinand Freiligath (1810-1876)

Tark Oleg

Puschkini järele eestindanud g.

Tark Oleg on tasuwa tapluse teel:
Kasaaride üle tall karistaw meel.
Et Wenemaad weristand waenune mõõk,
Neil oodata Olegi oda ja leek.

Truu hobuse turjal, raudriiete all,
Würst kihutab ees, järel malewa tall.
Tee pimedaist metsadest läbi neil läeb,
Kui korraga wägi ja würst imet näeb:

Tark ilmub, kes ikka Peruunile truu
Ja rahwale usutaw saatuse suu,
Kes palwes ja paastmises wanaks ju jäi, —
Ei würst temast lausmata lahkuda täi.

“Tark, lausu, mis taewas mull’ osaks weel loob
“Ja sõna, mis tulewik würstile toob!
“Mull awalda hirmuta tulewa raad,
“Mult palgaks a parema hobuse saad.”

“”Tark iial ei wärise würstide ees
“”Ja tasu ei tarwita jumalamees:
“”Prii tarkade mõte ja tõsine töö,
“”Kuid tulewa olu on tume kui  öö.

“”Mis otsal on ülewel, siiski sa tea
“”Ja surmani meeles mu seletust pea:
“”Sull õnnelik alati sõnade sõit,
“”Sind kuulustab iganes kuninglik wõit.

“”Su alamaks heidab, mis kuiw ja mis märg
“”Ning Greeka päälinnaski lõdiseb järg;
“”Sa tasud, kus tallel on werine wõlg,
“”Sa maksad, kus mälestaw Wenemaa põlg.

“”Sa laenetes ole  sull awatud haud,
“”Ei riku su terwist ka waenlase raud,
“”Ei mõõk ega oda, ei nool ega ling
“”Sind puutu, ei lahingis lahku su hing.

“”Su saatja su täniste sõdade teel,
“”Su sõiduloom päewal, su seltsimees ööl;
“”Su hobu nii osaw, nii julge ja wirk, —
“”Ses warjul on sinule suretaw mürk!””

Würst naeratab. Siis aga mõttesse jäeb
Ja pilwisel palel ta sadulast läeb,
Lööb hobuse laudjale lahkuwa käe
Ja hüüab: “Mu seltsimees, terweks nüüd jäe!

“Sa teenisid alati truuiste mind,
“Nüüd waewast ja tööst lasen wabaks ma sind. —
“Teid, poisid, ma käsin, et kandke weel hoolt,
“Et puudu ei tule tal kusagilt poolt:

“Tekk katku ta turja ja kaeru ta sõim
“Täis olgu nii kaua, kui kestab ta wõim!”
Säält sulased ratsuga ruttasid siis,
Ja würsti uus ratsaloom edasi wiis.

Tark Oleg on hõiskawa malewa ees,
Wiin kihab ja kohab neil karika sees.
Nad lausuwad lahkunud aegade auust
Ja isamaa ilmunud ühisest jõuust.

“Kus on siis mu seltsimees sõiduloom nüüd,
“Kell päewad ja paluke ammu ju priid?
“Ons julge ja kärme kuis enne ta jooks?
“Kus on, kes tast sõnume minule tooks!”

“”Su seltsimees suigub ju tõusuta und,
“”Ta luud aga kingul weel leida see tund.””
Würst waikib ja waatab siis wanade pool'”:
“Kus on siis mu kardetud saatuse nool?

“Oi tarka, oi tarka, kuis sonis su suu!
“Mu hobune oli mull otsani truu,
“Ma asjata otsisin omale muid.”
Ja soowib siis silmata langenu luid.

Tark Oleg ja Igor ja wanemad kõik
Siis tõttawad sinna, kus tähendud paik.
“”Näe, kingu pääl Dneperi kaldal see koht,
“”Sääl laenetab lopsakalt kaswanud roht.””

Pääluu pääle astub siis Olegi kand:
“Wõi siin on, mu sõber, su saatuse rand?
“Su elatand peremeees elus ju weel,
“Ei kuulutand tõtt talle tarkade keel.

“Ma lootsin, et kirwes sind kalmule toob,
“Su palawat werd minu põrm mullas joob,
“Kuid tõisiti seadnud mu saatuse sund.
“Siis uinu, mu seltsimees, rahulist und!”

Ju salaja sisiseb pleekinud luust
Must madu ja sülitab mürgisest suust
Ning lööb kala ümber end keerdu kui niit, —
Ja kahwatu würst ära kantakse siit.

Kurb matus on koos ja malewa reas
Würst Igor ja Olga on hallide seas.
Nad lausuwad lahkunud aegade auust
Ja isamaa ilmunud ühisest jõust.

Oleviku Lisaleht nr 9, 22. juuni 1884, lk 138-140

Armastus

Suonio järele Soome keelest. (Helinad Emajõelt.)

“Armastus pole muud kui pettus, wale,
Kui tühi uni, usun wist!”
Nii ilmutas mull sõbra pale
Ja naeris peigmeest õnnelist.

“Kui wale, ärgu ial saagu
Me aru tulewikus tõest;
Kui uni, ärgu äratagu
Mind keegi üles surma õest!”

Oleviku Lisaleht nr 2, 17. märts 1884, lk 26

Troostita

Mia Holmi laul, tõlkinud M. Kiisk (?)

Wäikses palwes tõstan käed
Kõrge tähte poole ma:
Hellad tähed, ööde küünlad,
Wõtke wähe pidada!

Waiksed tähed, jahutage
Minu walu palawat,
Minu südamesse saatke
Ühte ainust pisarat!

Aga tähed mind ei kuule,
Edasi nad rändawad:
Kõrgest nagu uhkelt alla
Külma pilku saadawad.

Olevik nr. 14, 4. aprill 1894, lk 325

Kuusk

Kuus põhja kaljulla kõrgel
Näeb üksinda uinudes und;
Tuul liigutab jäetanud juuri,
Ja tekiks tal tuisanud lund.
Ja ilmub sääl kuusele unes
Waik palmipuu, leinajal’,
Kes üksinda kuumawal kaljul
Ja kurdab kaug’ Hommikumaal!

Heine järele T. A. J.

Eesti Postimees nr. 49, 5. detsember 1884, lk 3