Purje

Lermontowi Парус. F. F.(?)

Üks üksik purje walgendades
Näib merel udu sina seest…
Mis tema otsib kauges maades!
Mis tõukas teda kodu weest?

Tuul hulub: laente mängu trotsib
Mast painudes ja rägiseb…
Ei õnn see ole, mis ta otsib,
Ei õnn, mis eest ta põgeneb.

Ta üle kuldne päike kaalub,
Ta all on klaasist selgem woog
Ja rahuta ta tormi palub,
Just kui tooks rahu tormi hoog.

Oleviku Lisaleht nr 27, 18. juuli 1883, lk 2.

Igatsus

Schilleri järele F. F (?).

Oh, et selle oru õhust
Oleks wälja minekut.
Sellest külma udu rõhust. —
Oh, kuis saaksin õnnistud!
Sääl ma silman kena mäge,
Haljendab tall eluwiin!
Oleks tiiwad, oleks wäge:
Mägedele rändaksin!

Armsat kokkukaja kuuldes
Aiman taewa rahuhäält.
Kerged hood toowad tuuldes
Lõbust lõhna mulle säält.
Kuldset wilja walminewat
Näen ma lehte lautusest.
Lilled, mis sääl õilmitsewad.
Ei saa kantud talwedest.

Oh, mis ilus päewapaistes
Wõib sääl olla kõndida.
Ja see õhk, sääl kõrges seistes,
Oh, küll see wõib karasta!
Aga mulle sõõrdu taewad
Ette woolwad jõe wood.
Mis sääl wahel kohisewad.
Hirmu täis mu hinge hood!

Kiikuma ma näen üht wene,
Aga pole juhtijat!
Astu sisse, inimene:
Tema purjed elawad!
Wõta usus ennast anda
Issandale kaitseda:
Küll üks ime wõib sind kanda
Kena imemaale ka.

Oleviku Lisaleht nr 26, 11. juuli 1883, lk 2.

Palwe

(Wene luuletaja Lermontowi laul.)

Kui raskes elu tundides
Kurb olen surmani.
Siis palwele end sundides
Ma kordan salmisi.

Üks ime jõud käib kajades
Neilt elusõnadelt.
Uut karskust nõudma ajades,
Mis tuleb ülewalt.

Kõik kahtlus rinnult rutuga,
Kui koorem libiseb: —
Usk jälle südant nutuga
Nii kergeks teeb.

F. F.

Oleviku Lisaleht nr 17, 10. mai 1883, lk 1.

Ehk!

Grahwinna E. Rostoptschina järele Wene keelest g.

Wõib olla, ehk mu hinge õrnad ihad
Ja salasoowid asjata?
Ehk sunniwad päälinna peod ja pühad
Mind tema meelest lahkuma?
Ehk ammu ju ma unustatud ära,
Ei ta mind meelde tuletand?
Ehk pettis mind ta silma põlew sära.
Ilma et ta mind armastand?

Wõib olla, ehk ta üksnes naljaks tegi.
Mis mina tõeks pidasin?
Mis minu silm ta olemisest nägi,
Ma armastuseks arwasin;
Mis minu kõrw ta kõnest ial kuulis.
Ma armuwandeks aimasin;
Ja helises üks sõna tema huulis.
Kui püssiroht ma põlesin.

Mu hellast ihast hele leekiw luule
Mind täitis ime wõimuga:
Mis süda tundis, seda salgas huule.
Kuid hingest olin tema ma.
Kas nägin unes ma, wõi wõtsin tuulest,
Et ta mind armastada täib?
Ei tea ma! Kuid kõigest kuldsest luulest
Jäänd üksi see: Ehk olla wõib!

Orest Kiprensky 009.jpeg

Jekaterina Rostoptšina (1776-1859)

 

Ingel

Lermontovi “Ангел” järele P. ?

Üks inglike lendas kesköösesel a’al,
Kesk pimeda pilwede raal:
Küll kuulasid pilwed ja tähed ja kuu.
Mis laulis sääl inglikse suu.

Küll taewastest kodadest laulis ta hääl
Ja uskjate õnsusest sääl
Ja wägewast Loojast weel laulis ta ka.
Kes teinud on taewa ja maa.

Noort hingekest süles ta ilmale wiis.
Kui muree ja silmawee seis:
Kuid hääled, mis inglike häälitses teel,
Need seiswad ta südames weel.

Ja kaua, kui wangis siin ilmas ta käis,
Rind imelist igatsust täis:
Ei taewasid hääli, mis kuulis ta siis,
Wõind anda tall maapäälne wiis.

Oleviku Lisaleht nr 8, 21. veebruar 1883, lk 2

Õnnelik inimene

How happy is he born and taught.

Kui õnnelik maailma peal
Sell inimesel elu on,
Kes walet põlgab siin ja seal,
Kell tõsi sõjariistaks on!

Kell’ himud pole piinajad,
Kell’ hing on walmis surmale,
Kes põlgab ära petised
Ja elab taewaisale.

Kes wara, hilja palwet teeb,
Kes nõdru wende õpetab,
Kes waeste laste häda näeb,
Neil’ jõudu mööda had teeb.

Kes elab kawaluseta,
Kes maa peal rahunõudija:
See hing on taewapärija,
Ta mälestus on lõpmata.

Sir Henry Wottoni järel Ingliskeelest J. Nebocat.
Kündja nr.45, 9. november 1883, lk 539, 540

Kalamehed

(Three fishers went sailing out into the West.)

Kolm kalameest purjut’wad laenete käes,
Kui päikene looja läind mere peal,
Ja igaüks raskete mõtete sees:
Mis teewad neil naesed ja lapsed mäel;
Sest mehe kord teha on raskemad tööd
Ja naese kord walwata mõndagi ööd.

Kolm naesukest waatawad laenete peal’,
Kus mehed on wõitlemas tormi käes,
Ja süütawad tuluk’sed põlema seal,
Et teejuhid oleks neil silma ees;
Sest mehe kord teha on raskemad tööd
Ja naese kord walwata mõndagi ööd.

Kolm surnut on hommikul kallaste peal,
Kui päikene kullates pilwesid,
Ja naesed ja lapsed kõik nutsiwad seal,
Et silmadest woolasid pisarad;
Nad elu on ohwerdand kallide eest.
Sest, naene ja lapsed, oh armasta’ meest!

Charles Kingsley järel Inglise keelest Nebocat.
Kündja nr. 42, 19. oktoober 1883, lk 502, 503

Jumal, oh kaitse sa

God save our gracious king.

Jumal, oh kaitse sa,
Meil Keisrit armuga,
Õnn Wenemaal!

Saada tal wõidurõõm,
Õnne ja autroon,
Pikk elu olgu tal,
Õnn Wenemaal!

Mägede Issand sa
Tõuse ja purusta
Kõik põrgu wäed;
Tee tühjaks nende nõuud,
Riku kõik kurjad tööd,
Ta peal meil lootus on,
Oh kaitse meid.

Su kallid annid sa
Ja waimu wala kaa
Mei’ Keisri peal.
Seadusi kaitsegu,
Siis laulab meie suu:
Püha waim hingaku
Mei’ Keisri peal.

Nähku ta kaua weel
Sõbrust ja armastust
Kaswamas meil!
On tema walitsus,
Heldus ja armastus
Suur meie wastu, siis
Hüüdkem: hurraa!

Inglise keelest Nebocat.
Kündja nr. 10, 9. märts 1883, lk 118, 119

Ma armastan sind

(I love thee – I love thee.)

Ma armastan – ma armastan
Sind, ilus neiuke!
Sust öösel unes mina näen,
Mu kuldne linnuke!
Mu süda armastusest keeb,
Suu su eest palwet teeb.
Ma armastan nii hellaste
Sind, kallis lilleke!

Ma armastan – ma armastan!
On ikka keele peal;
Sind armastan – sind armastan!
On minu lauluheal;
See minu silme otsus on,
Mu kallis lilledest,
Sind armastan – sind armastan,
Sind tuhat neiudest!

Ma armastan sind, neiukest,
Su sinisilmikesi!
Üks sõna sinu huuletest
On magusam kui mesi;
Su hõrnast südamest on tulnd
Mu südamesse tuli;
Sind armastan – sind armastan
Nii kaua kui ma elan.

 

Thomas Hood, Inglise keelest Nebocat.
Kündja nr. 2, 12. jaanuar 1883, lk 22, 23