Rubriigiarhiiv: 1882

Jahimees

Schilleri järele K.

Eks sa taha talle hoida?
Talleke on tasane,
Nopib noore rohu päida,
Mängib murul uteke.

“Ella eidekene, mina
Ihkan küti käigil’ minna!”

Eksa taha karja hoida?
Karja sarvel hele hääl,
Karja kaitsejanna käida
Haljendava aasa pääl?

“Ella eidekene, tas ma
Tahaks jahi jänu täita!”

Eks sa taha lillekesi
Kosutada lastega?
Mäel ei meelita sind mesi,
Hirm sääl iga astega!

“Lase õied õilmes olla,
Hoian neid, kui ilmun alla!”

Jahile läks eide armas,
Tuju tõttu edasi,
Oli küti käigil kärmas
Käima kalju radasi.

Oh, kuis hirve tallekene
Põgeb, päras poisikene!

Kõrge kalju harja üle
Tõttab hirmund hirve tall,
Läbi lõhken kalju süle
Hüppab hüva-jalgne ell.

Laane tallekene, tõtta!
Veel on vara elu jätta.

Aga kõrgel kalju laual
Hirmuna nüüd hirveke,
Kurjal kuristiku haual
Lõpetatud talle tee.

Ees näeb haigutava haua,
Selja taga surma raua.

Vesi silmas, värin rinnas,
Palub tall nüüd jahimeest;
Poiss ei peata, vibu vinnas,
Tahab tappa tallekest;

Aga häkki halliate
Isa astub a’aja ette.

Ja siis oma vaimu väega
Kaitseb tapatalle ta.
“Saadad surma kare käega
Sina kunni seie ka?

All on igal hingel mahti,
Jäta minu riigis jahti!”

Oleviku Lisaleht nr 45, 2. november 1882, lk 2.

Näkk

Lermontovi järele Vene keelest J. T.

Näki neiu kuu kumava valguse käes
Ujus jõe vee voogude väes;
Kunni kuuni ju pilduda laenete päält
Tahtis hõbetud vahtu ta säält.

Jõgi kohas ja liigutas sügavas vees
Udu pilvi, mis paistsid ta sees;
Näki neiu see laulis; ta halelik hääl
Kostis vastu jõe kallaste pääl.

Tema laulis: “Siin põhjas, kus voogude viir,
Päeval virvendab päikese kiir;
Kala karjad siin käivad, kui salased väed,
Läikvat kristallist linna siin näed.

Jõe liivasel voodil siin vaikuse sees
Magab pillirool varjatud mees,
Magab võeramaa vägimees magusat und,
Mida saatnud on laenete sund.

Aga musu, – oh häda, ei tea, miks nii, –
Tal külmust ei ära tali vii;
Tema magab – ei sõnagi kõnele keel;
Ta ei hinga, ei ärka ka veel!…”

Nõnda laulis näkk läikiva laenete pääl
Sala valuga haledalt sääl;
Jõgi kiigutas keereldes sügavas wees
Udu pilvi, mis paistsid ta sees.

Oleviku Lisaleht nr 44, 26. oktoober 1882, lk 2.

Ootus

Schilleri järele Jaan Suviste (?)

Kuule, eks vankunud värav?
Oli, kui lõgiseks link?
Ei, vaid vaiksel tuule hõngul
Lausus saa lehte rink.

Sa haljas võlv, end ehtes valmista,
Sest varsti ilmub kenaduse kaasa!
Oh oksad, võtke voodit palmista,
Ja heitke neiul vaikist ööde aasa!
Te õrnad tuuled sala salmista,
Ta roosa palgel kallistage aasa,
Kui tema kaunil keha kergel kõnnil
Ta jalad siia saatvad armu sunnil.

Vaata, mis lipsatab võsas?
Kõssatab rohine pind!
Ei, kord kohkus põesa peidus –
Lendas üles väike lind.

Oh kustu varsti, re päike elk!
Ei jõua, õnnis vaikis viibimata,
Me ümber heida tume ööde telk,
Ja sala kätega meid kinni kata!
Ei ilmsiks ihka armastuse helk,
Ka kiire kumase näeks end nägemata;
Kuid ämarik, see vaikne, häbelik,
Sääl tohib olla teadja õnnelik.

Kuule, kas kaugel ei kõland –
Kaikus kui tasane hääl?
Ei, vait luik, see (?)lõdusringil
Ojub hõbe tiigi pääl.

Mu kõrvus kõla häälte iludel –
Sääl purskav hallik langeb kahinaga,
Ja lilled kummardavad loode piludel,
Kõik jumistusel jätab Jumalaga;
Sääl targad meelitavad leht’de viludel,
Ning silepalgsed õunad otste taga;
Ja õhk, see lille lõhna vahutav,
Mu palav põsel lehvib jahutav.

Oli kui sammude kahin
Peitliku pärnade all?
Ei, sääl vili maha põntsus
Otste koormast ripneval.

Ju leekiv kuma langeb õntsaste
Ju eha rüppe, värvid kahvatavad;
Ja õrnad õie nupud vallale
Ju videvikud meeli ahvatavad;
Kuu kerkib puhtal palgel ülesse,
Ning ämarikku metsad lausandavad –
Ja võlvi taha langeb eha vöö,
Ning vaiksel sammul astub õnnis öö.

Vaata, mis valendas eemal,
Säraks kui siidine kleit?
Ei, see petlik samba sära
Metsal vale valgust heit.

Oh ihkav süda, ilmaaegu sa
End lased kena kujutustest kanda –
Ei saa vel armul ümberhakata,
Ei petlik õnn või rinnal rahu anda.
Oh ilma elav – ihkel ootaja,
Mind lase oma õrna käekest tunda!
Ja kui su kuub ju eemalt eleneks,
Küll vale varjud pattu peleneks.

Ja tasa, kui taevasest õuest,
Nii ilmub see õnnelik tund –
Sääl oli ta ligistand sala,
Ja äratas musuga mind.

Oleviku Lisaleht nr 43, 19. oktoober 1882, lk 2.

Talve tuul

(Blow, blow, thou winter wind.)

Sa puhu, puhu, talve tuul,
Sa pole nõnda vilu
Kui mõne mehe armu huul,
Kell’ puudub kristlik elu.

Tee kõvaks meie maad ja veed,
Et liugu lasta võime,
Ja valmista meil saaniteed,
Siis kergeste teed käime.

Shakespeare’i järel Inglise keelest Nebocat.
Kündja nr. 21, 24. november 1882, lk 258, 259

Mere peal

(Es schaukelt mein Schifflein auf endlosen Wellen.)

Mu laevuke liigub siin otsata voodel,
Ja otsata õhud need piiravad mind,
Üks hiilgus, üks laenetus tuulede hoodel,
Ei piiret, kus taevas, kus merede pind.

Ja hõrnemad kohinad tasa ja sala
Seal lootsikud liiguvad laenete teel, –
Sest taevas nüüd kaisutab hõrnaste hella
Maailmamerd musutes armastus’ väel.

Nii otsata ühendab rõõmude side –
Nad täidavad käsku kui tähed ja kuud,
Ja päikese hiilguse säravam pide
Neid ühendab uueste, annab neil’ suud.

Sperlingi järel Saksa keelest Ed. R.
Kündja nr. 16, 20. oktoober 1882, lk 198, 199

 

Koolmeister ja õppija

(Qu’il fait sombre dans sette classe.)

Kui pime on siin koolitoas!
Mull iga päev üks ainus plats,
Hall müür, must tahvel silma ees
Ja alatasa ainus käsk!
Seesama raamat nina ees,
Kus rasked kirjatähed sees!
Kas seda hüütaks’ elama?
Ma hüüan seda piinama!”
Nii rääkis veike koolipois
Ja arvas ennast õiguses.
Seal vastas tale koolmeister:
“Mu laps, sa oled eksiteel,
Sull’ puudub vaga lapse meel!

Tournier järel Prantsuse keelest Nebocat.
Kündja nr. 12, 22. september 1882, lk 150, 151.

Lauliku palve

(Almighty Father! let they lowly child.)

Suur vägev Isa! Las’ su veikest last
Truuks jääda sinu tões surmani –
Las’ lauluhelin tõusta minu suust,
Su kiitus kosta elu otsani!
Las’ vaeste rahva lastel korda minna
Heal himul taeva tarkust õppida;
Kui elurändamised saame senna,
Siis aita oma sülle kippuda.
Las’ rohelises sängis hingata
Kõik laulikud, kes auuga vanaks saanud,
Neid lase viimsel päeval ärgata
Ja maits’da, mis sa neile valmistand.

Ebenezer Ellioti järel Inglise keelest Nebocat.
Kündja nr. 8, 25. august 1882, lk 102, 103

Palav ilm

(Ah! qu’il fait chaud.)

Kui palav ilm!
Päev otsa kuulda kaebdusi
Mei’ põllumeeste suus;
Ei aetagi muid juttusi,
Kui sõbrad, naabrid kous:
Kui palav ilm!

Mu hurtsiku sees pean ma,
Kus kaa on palav ilm,
Nii raskest’ hinge tõmbama,
Kui hirmus palav ilm!
Tund tunnilt tõuseb ilmaklaas,
Päev kangest’ põletab.
Mu ihu ujub higi sees,
Päev üdi sulatab.

Prantsuse keelest Nebocat.
Kündja nr. 6, 11. august 1882, lk 78, 79

Isamaa

(Combien j’ai douce souvenance.)

Kui palju magust mälestust
On minul oma isamaast!
Mind juhatab Jehova sõrm,
Mu isamaa on minu arm.

Mu õde! Kas sa mälestad,
Kui ikka meie kallis eit
Meid rindu vastu pigistas
Ja oma kaisus musutas?

Kas mälestad, kui järve peal
Üks pääsukene lendas seal,
Tuul pilliroogu liigutas,
Päev järvepinda punastas?

Kui mõtlen isamaja peal’,
Kus hüüdis eide, taadi heal,
Siis süda kipub sulama
Ja silmist vesi valama.

Chateaubriandi järel Prantsuse keelest Nebocat.
Kündja nr. 5, 4. august 1882, lk 66, 67

Kaitseja ingel

(Veillez sur moi quand je m’éveille.)

Mu kaits’ja ingel, valva mind,
Kui ärkan unest ülesse!
Suur Jumal seda käskind sind.
Mind võta oma sülesse,
Mu nõdrusega kannata,
Mu kõrvas kõnni lõpmata,
Häid sõnu pane suhu mull
Ja õpeta mind rääk’ma tõt;
Kui libisen ma eluteel,
Hea ingel, paku mulle kät.

Madame Tastu järel Prantsuse keelest Nebocat.
Kündja nr. 3, 21. juuli 1882, lk 42, 43

Emale

(A qui devons-nous la naissance.)

Kell’ tänu võlgu oleme,
Et maa peal meie elame?
Kes rinnapiimal toitis meid?
See on mei’ eit.

Kes liigutas meid kätki sees?
Kes valvas meie voodi ees?
Kes kandis oma süles meid?
See on mei’ eit.

Kes õpetas meid paluma
Ja püha kirja lugema?
Kes näitas meile õiget teed?
See on mei’ eit.

Kes palub ikka meie eest?
Toob tagasi meid kurja seest?
Kes õpetab ja aitab meid?
See on mei’ eit.

Tastu järel Prantsuse keelest Nebocat.
Kündja nr. 2, 14. juuli 1882, lk 30, 31

Mis laulate, mu linnuksed?

(Que chantez-vous, petits oiseaux.)

Mis laulate, mu linnuksed?
Ma imeks pannes kuulan teid;
Jehova tööd on ilusad,
Tal’ laulate neid laulusid!

Ja mäed ja metsad kõlavad
Nüüd teie hele healedest;
Mu tänuohvrid palavad,
Siin kosutan end lauludest.

Kui hõrnad ja kui magusad
On lauluviisid teie suus,
Ja imelised, lõbusad,
Mis iga hommikuga uus!

Cassagnes’i järel Prantsuse keelest Nebocat.
Kündja nr. 1, 7. juuli 1882, lk 12, 13

Jumal ei jäta vaeseid lapsi aitamata

Vene keelest.

Õhtu tähed kiirgasivad,
Vaikne oli kõik maailm,
Lumi säras, üksnes õues
Paukus talve käre külm.

Küla tuisan’d tänavates
Vaarus vaene lapsuke,
Vana hilbukeste kattel
Värises ta ihuke.

„Jumal!“ kaebas lapsukene
„Külm ja nälg, mull’ vaevaks saad.
„Kes mind soendab ja toidab,
„Oh, sa helde Taeva taat?“

Küla eit käis sama teeda,
Kuulis vaese nuttu teelt
Võttis kaasa, andis süüa,
Rõõmustas ta kurva meelt.

Pani marjukese sängi,
Kattis sooja vaibaga.
Sõba silmil, nägu naerul –
Juba uinus magama.

Jumal toidab metsa linnud
Lilled lastel kosutab,
Ju ta siis ka vaeseid lapsi
Ikka hädast avitab.

– dd –
Eesti Postimees nr. 16, 14. aprill 1882, lk 3