Rubriigiarhiiv: 1881

Polykrates’e sõrmus

(Fr. von Schiller’i järele.)

Ta kõndis koha katuksella
Ja vaatas Samoselle alla,
Mis tema valitsuse all.
“See saar on ammugi mo väes,
Õnn tõeste on minul käes!”
Ta kiitis võeral kuningal.

“Sull jumalad on armu näitnud,
So alamateks endal heitnud,
Kes enne sinu sarnased.
Ent elab üks võib kättemaksa;
Ei õnnelikuks kiita jaksa
Ma sind, kui valv’mas vaenlased.”

Veel alles rääkis külaline,
Kui Miletist üks sõaline
Tõi sõnumiku ülemale:
“Nüüd isand, ohvri leegid loitku
Ja võidusõnum varmalt leidku
Sind piduliku pärja alt.

“So vaenlast oda surma sundis,
Siis Polydor mull käsku andis,
Sull tuua võidusõnumeid.”
Ja mõlemate ehmatuseks
Ta näitab varmalt võidutäheks
Üht tuttavat ja verist pääd.

Järsk jälestus seal võerast täidab,
Ta pilkus mure ennast peidab:
“Oh ära õnne usalda!
Veel sõudvad laened laenetella,
Kui pea laiali ei pilla
Neid maru, õnne hävita!”

Ta öeldud sai seda vaevalt,
Kui võidu-kisa mitmelt laevalt
Tal kostis kõrvu sadamast.
Vaat’, kalli kodumaale, randa
Et võerast vara varjul’ kanda
Nüüd lendvad laevad ladusast.

Küll kõrge võeras imeteleb:
“Sull täna õnn veel naerateleb,
Ent karda tema kadumist!
Jo ranna ligi laevahulgad,
Kust Kreta suured sõasalgad
Sull ähvardavad tasumist.”

Ja enne veel, kui lausel lõppu,
On lehvitamas mitu lippu,
Ja tuhat heali hüüdvad: “Võit!
Torm tuiskas vaenlast üle mere,
Ei vaenu-vanker enam veere,
Jo möödas, lõpnud sõa-sõit.”

See võit teeb võeral kartust, hirmu.
“Tõest, saatus sulle annab armu;
Ma siiski värisen so eest.
Kui jumalad sind kaitsevad!
Ei tegemata rõõmupäevad
Ent lase leida ilma seest.

“Ka mull läks elu ilusaste,
Sest taeva armu koidu-kaste
Mo valitsust viis õitsele.
Seal kautasin kalli vara;
Mo ainus poeg ta suri ära.
Ma maksin võla õnnele.

“Kui tahad ärapöörda häda,
Siis jumalatelt palu seda,
Et paariks õnn end valuga.
Ei mina õntsat otsa näinud,
Kus jumalad on võersil käinud
Ja külvand õnne kuhjaga.

“Kui jumalad ei seda anna,
Siis sõbra sõnu meeles kanna
Ja kuku ise kahjusse.
Mis kõige enam sinu süda
Võib kalliks kiita, võta seda
Ja viska varmalt meresse.”

Siis pajateleb pelgval meelel
Tal tõine: “Kõigest mis siin saarel
See sõrmus kallim vara küll.
Ma viskan vete-vainudele
Ta ohvriks, viha-jumalaile;
Ehk andekstavad õnne mull.”

Kui hommikulla pilve piirelt
Jo paistis päike, sammus kiirelt
Seal kuningale kalamees:
“Vaat’, võrkudega t’na sala
Ma püüdsin selle suure kala;
Sull toon, mis leidsin mere-vees.”

Kui kokk sai kala puhastanud,
Ta ruttab, ära ehmatanud
Ja hüüab rõõmsa pilguga:
“So sõrmust, isand, mina leidsin,
Ta kala kõhust välja võtsin;
Sull õitseb õnn tõest piirita!”

Seal hirmul ütleb külaline:
Ma koju lähän, õnneline,
Mo sõber ei või olla sa.
Sull hukatust toob kade jumal,
Ma ruttan, peastan elu omal.”
Ja kiirelt läks ta laevaga.

— x —

Ajalehe Sakala kaasanne Sakala Lisaleht nr 37, 19. september 1881, lk 1.

Kodu

Kus Soome lahe kohiseb,
Ta rannal rohi idaneb:
Sääl on mu kallis kodumaa;
Ei teda iial unusta.

Sääl org on armas orases,
Ja lehtpuud lehtvais õilmetes;
Sääl olin nagu laulu-lind,
Kui armu ihal tuksus rind.

Mis tundis hinge sügavus,
Sest laulus lõu lõõritus.
Oh – aga armu sadamas
Mind kodust valu lahutas.

Ehk püha paik küll kaugella,
Kust lahkusin ma nutuga,
Mul siiski sinna mõlgub meel
Veel vaimus paleduse teel.

Ja peaksin ma ilmaski
Veel iial jõudma tagasi,
Siis tahan laulda lustilla:
Oh kallis, kaunis kodumaa!

Soome keele järele M. L..p.

Eesti Postimees nr. 49, 9. detsember 1881, lk 194