Autori . postitused

Venedigu paadilaul

K. Woermanni järele* M. Lipp

Liigu, laevukene, liigu
Merel lahke lennulla,
Kiigu, lainekene, kiigu
Paadi ümber iluga.

Laula laevas, neiu noori,
Laula laulu lõbusat
Merest, kellel mõrsjaloori
Pakkund kuulsad kuningad.

Sõjasarved, luid ja rammu
Süütke meeste südame:
Muistse võidu vannik ammu
Kadund kalda kõntsusse!

Unista, mu hingekene,
Imelinna iludest,
Kuna koit nüüd kullaline
Paistab rahu pilvedest.

Liigu, laevukene, liigu
Merel lahke lennulla,
Kiigu, lainekene, kiigu
Paadi ümber iluga!

* K. Woermanni saksakeelse laulu, millest siin tõlge ilmub, on A. Läte komponeerinud ja see kanti komponisti juhatusel Dresdeni aastalõpu-kontserdil märtsikuul 1897 ette.

Olevik nr. 4, 27. jaanuar 1898, lk 89.

Tähe vastus

Rootsi rahvalaul.

E. Kizberg

Küsis neiu: Sära tähte taeva telgil,
Miks sa iga õhtu pärast päeva looja
Metsa serval särad ime helgil.”
Kuuldi tähte kostvat tüdrukule:
Suurem õigus küsida jääks ikka mulle,
Kes sa oled, noori nägus neiukene,
Miks sa pärast päeva looja kullakene
Aknal seisad, vaatad õue puna palgel?
Et sind näha saada, hiilgan õhtu algel.
Taevas, tuhat tähte kõrgel sääl,
Ühtgi neiud sinu sarnast ilma pääl!

Olevik nr. 4, 27. jaanuar 1892, lk 88.

Akosa-puu

India laul.
Tartu prof. L. v. Schröderi j. A. Grenzstein

Kuis nii imelises ilus
Sinu õied säravad!
Ons mu armuke su vilus,
Õied tema varjajad?

Raputavad õitsvad pead
Nagu poleks teda näind;
Oh akosa, küll sa tead,
Sest ta on sust mööda läind.

Kui ta möödaminnes puutus
Sinu lehkvaid lehtesi:
Leht sääl õitsvaks õieks muutus,
Seda tean selgeste!

Ilma temata sa sära
Poleks sündind ilmale:
Oh akosa, ütle ära ­­–
Kuhu läks mu armuke?

Olevik nr. 3, 21. jaanuar 1891, lk 61.

Kannatus

Saksakeelest M. Tamm.

Vaik kannatuse-ingel
Käib läbi ilma-maa;
Kus on ja häda hingel;
Sääl kohe trööstja ta.
Ta silmist rahu särab,
Kell, armas, vaga viis.
Kui ilm su ümber kärab,
Ta ligi hoia siis.

Ta vaigistab kõik valu,
Teeb nutja naerule,
Viib läbi leina-palu
Roht-aida armsaste.
Ja kui sul hinges haavad,
See ingel – seda tea –
Teeb, et nad terveks saavad,
Ehk küll ei sust nii pea.

Ei kostust kohe anna
Kui temalt küsid sa,
Ta ütleb sull’ “veel kanna,
Pea puhkele saad ka!”
Sind käe kõrval käitab,
Ei räägi sõnagi,
Ja sihi poole näitab:
Nii ikka edasi.

Olevik nr. 3, 16. jaanuar 1896, lk 74.

Neiu laul

India lauliku Anaru laul (Kristuse sündimise ajal) Rückerti saksakeelsest tõlkest A. Greinstein.

Kulm vaub kokku kurjaste,
kuid silm on siiski särane;
Küll süda ennast külmaks teeb,
Kuid veri siiski kehas keeb.

Suu seisab kinni sõnata,
Kuid huuled läevad punama –
Kes meesterahva silma ees
Võib seista selle ilma sees!

Olevik nr. 3, 15. jaanuar 1890, lk 223.

Uue aasta soov

Karl Geroki Palmi lehtedelt tõlkinud G. E. Luiga.

Meil uueks aastaks vana Jumal
Veel jäägu saatjaks armuväes.
Ta omi lapsi vanal ajal
Ju toetas kange käe najal –
Me tulevik on Tema käes.

Meil uueks aastaks vana Jumal
Veel jäägu saatjaks armu väes.

Uus õnn meil tulgu uueks aastaks –
Kall’ vett Jehoova kaevudes!
Pea ta ka lumehanged kaotab
Ju nurmel, niidul välju laotab
Meil vilja, rohtu külluses.

Uus õnn meil tulgu uueks aastaks
Küll vett Jehoova kaevudes!

Meil uueks aastaks vanad mured,
Ei veel meil hingamise maa.
Veel käime teed; pea paistab päike,
Pea sadab vihm, pea veereb äike,
Veel on meil vaja võidelda.

Meil uueks aastaks vanad mured,
Ei veel meil hingamise maa.

Uut lootust meile uueks aastaks,
Noort rohtu veelgi kannab maa,
Toob lilled meie aasadele,
Veel tuleb linnu hääl, nii hele
Meid tervitama rõõmuga.

Uut lootust meile uueks aastaks,
Noort rohtu veelgi kannab maa.

Meil uueks aastaks vana usku,
See kingib kindlalt võitu tääl.
Õnn sull, mu rahvas! Küll su sõnad
Siin edasi, kui valgust nõuad
Ja Kristus seisab lipu pääl.

Meil uueks aastaks anna usku,
See kingib kindlast võitu tääl.

Uut südant meile uueks aastaks,
Uus leht meil eluraamatu.
Säält jäägu ära vanad patud,
Vaen, vana, saagu unustud
Ja vana vanne kadugu!

Uut südant meile uueks aastaks,
Uus leht meil eluraamatu.

Olevik nr. 1, 3. jaanuar 1895, lk 18.

Armuvalu

H i i n a l a u l. Konfuciuse raamatust Schisting (?). Väljaantud aastal 463 enne Kristust. Victor von Straussi saksakeelsest köitest A. Grenzstein.

Kui kuldselt tõuseb kumav kuu!
Kui roosilik on neiu suu!
Kuis loitab lootus südames!
Kuis vaarub valu rindades!

Kui hiilgav kuu, nii kullane!
Kui armas minu neiuke!
Kuis tuksub süda tundevalt!
Kuis voolab valu rinna alt!

Kuis tõuseb kuu sääl hiilguses!
Kuis särab arm tal silmades!
Oh oleks vangist vaba ma!
Kuis tahab süda lõhkeda!

Olevik nr. 1, 2. jaanuar 1890, lk 175.

Noor süda

Nad ütlevad, ma vana
Ei, pole tõsi see,
Küll iga minul kasvab,
Kuid süda on nooreke.

Eks vaata, kuda loodus,
On ehtind enese?
Ta noor on ikka aina,
Ei ial vanane.

Küll vahest talv ja sügis,
Tad nagu vanandab.
Kuid tuleb aga kevad’,
Ta kohe nooreks saab.

Nii minu põues lugu
Kui looduses sa näed,
Sääl süda tunneb sooja,
Ei köida t’ad külma väed.

Ma tunnen elutungi,
Ja lootusid aina veel,
Mu hinges elutseb tuli,
See soendab mind eluteel.

Mis kõrge ja kaunis ja auus,
Selleks täidab mind vaimustus,
Ja piisalt põues peidus,
On aina noor – armastus.

Soomekeelest K. H. järele.

Nelipühi-Leht nr. 1, 5. mai 1897, lk 12.

Köike alga Jumalaga

Ümberpannud Ida.

Sa kõike alga Jumalaga!
Ja lapselikult teda usu täiesti,
Sa oma jõuu pääl’ ära looda;
Sest a l a n d u s sind hoiab langemast
Sa kõike alga Jumalaga:
Kes teda juhiks võtvad teel,
Eesmärgile need saavad ikka;
Neil kõigil kinni’tud on meel.
Sa kõike alga Jumalaga!
Siis väge jõudu saadab ta.
Võid rõõmsalt tegu lõpetada,
Sest see on tehtud Temaga.

Nelipühi-Leht nr. 1, 5. mai 1897, lk 9.

Pühade tundmus

Kuis ülendad sa vaimu pörmuvilust,
Sa kullast särav kevadene päik’!
Ilm hiilgab nagu lehtla rõõsast ilust –
Kus ial astun – öitsva lille läik!
Mind meelitamas metsa saladusse
On ihaldavalt hõiskav linnu-koor;
Nii sammun jälgedeta sügavusse,
Kus ringi roheline metsaloor.

Mis magus õhk siin tõuseb lilleluhas,
Kus loodus sajakordselt sigineb
Ja kaugelt tornilt kella hääl nii puhas
Säält õhulaintel lahtelt ligineb.
Ja puude ladvul heljub mahus müha –
See ohvri õhk käib taevavõlvini –
Ma tunnen nüüd, et siin see paik on püha,
Ja sõnatumalt vajub põlvili.

Ma tunnen eluvaimu tulekeeli
Siin mööda lehvivat mu otsa eest:
Auukartus täidab täitsa minu meeli
Siin ajalikust mõista igavest.
Ei mõte enam palve sisse mahu –
Kaob värviilu päik’se helgissa,
Ja minu rinnas hingab önnis rahu,
Mis ühtgi tunnistust ei tarvita.

E. Geibel’i järele Elise Aun.

Nelipühi-Leht nr. 1, 5. mai 1897, lk 3.

Jumal on me kindel linn

Jumal on meie kindel linn
Ja kilp ja möek ning oda:
Ta aitab oma rahvast siin
Ta kaitseb oma koda,
Ehk pölegu meil eel
Vaenlase viha meel,
Ehk suur ta kavalus
Ja hirmus tugevus,
Et pole maa pääl sarnast.

Ei saa küll meie omast väest
Vaenlase vastu pandud,
Kuid tema vöitleb meie eest,
Kes Isast meile antud.
Sa tunned teda vist?
Ta nimi Jeesus Krist!
See Issand Seebast,
Muud pole Jumalat,
Saab meile vöidu andma.

Ehk olgu ilm täis kuradid,
Kes tahaksid meid neelda,
Ei karda meie kedagi,
Neid Jumal tahab keelda!
Ehk kurat mässaku
Ja vihas turtsugu,
Ei siiski vöimust tal,
Sest ta on kohtu all,
Uks söna lööb ta maha.

See söna ikka seisma jääb,
Ehk müristagu pörgu:
Ehk maa ja taevas hukka läeb,
Ei Jeesu kirik nörgu!
Ei vötku kurje nöuu
Meilt ihu, vara, auu:
Et mingu igavest!
Ei saa nad kasu sest:
Ta riik jääb siiski meile!

Martin Luther 1483 – 1546.

Amerika Eesti Postimees nr 1, 1. märts 1897, lk 1.

Lehekene

Varrest vara lahutatud
Lendab närtsind leheke
Kölest tuulest vintsutatud ­–
Kust sa tuled, vennakene?

Kust ma tulen – küll veel tean:
Kui ka ammu suve läind
Kõrget tamme meeles pean
Ehk küll välk ta puruks teind.

Läbi metsa, vainu veerde
A’ab mind tuule heitlik sund
Üle mäe, oru äärde
Puhkust too ei üksgi tund.

Tuuletiivust lennutatud
Rändan ma ju ammugi
Kodukohast pillutatud
Otsin paika surmani.

Prantsuse keelest E. Aspe.

Linda nr. 51, 14. detsember 1899, lk 831.

Armulaul

Saphiri järele J. Parv.

Kuda armusalmikest
Oleks kerge teha?
Ei ma tea isegi,
Pole jäänud päha.

Oodake, kui armutusk
Asub südamesse,
Kuni kõige pimem öö
Kipub rindadesse;

Kuni viimaks lootusgi
Kaob jälgedeta,
Kuni elu hiilgekülg
Kustub hiilguseta.

Pugege kui ööpik siis
Pimeduse põue;
Torkva okaspõõsasse,
Ämaruse õue.

Haigest rinnast hoovake
Verd siis lauludesse!
Küll see hallik voolab siis
Iga südamesse.

Sest et ainult tumedas
Näete vikerkaari.
Sest et lõhkend pragudes
Leida vett nii klaari!

2.

Armastusel on üks õde
Igatsus, nii hella lind.
Armastusel on üks tütar
Lootus, kes ei jäta sind.

On end arm ta õe kaenlas
Väljanutnud vaiksesti,
Tuleb lootus linnutiivul
Troosti tooma rohkesti.

Minu armuke on surnud
Lootus, kes mu troostijaks;
Õed mõlemad nüüd nutvad,
Nutvad endid pimedaks …

Linda nr. 49, 15. detsember 1895, lk 788.

Jõulupüha õhtul

Vaikne öö, püha öö!
Kõik on uinun’d unesse.
Valvel üksinda on veel
Püha paar sääl sõime eel.
Priske näoga poisike
Magab õndsalt, hellaste.

Vaikne öö, püha öö!
Karjastele kuulutatakse
Ingli Halleluuja:
Kõlab kaugel, ligi hüüd:
Kristus, Päästja sündin’d nüüd!

Vaikne öö, püha öö!
Oh, kuis paistab lapsukselt
Arm ta püha huulte päält!
Igavdus nüüd ilmal ees:
Jeesu sündimise sees.

Saksakeelest Ida.

Linda nr. 46, 28. november 1896, lk 731.

Vanataadi jõulud

Vaata, valgust pilgub vähe,
läbi akna, pisukse,
Vana, lagunud on tuba,
aina külm ja tahmane,
Vana Peedu üsna üksi,
puhkab vaikselt voodisse.
Jõulu-õhtu püha toiduks,
leivapala söönud ta.

Ärdati ta Taeva Isa
praegu oli palunud:
Surm mul tulema on visa,
küll ju olen elanud!
Võta, Issand, ihu, hinge,
oma armu hoole all,
Korista mind ära ilmast,
Saada õndsal’ rahumaal!

Kust need armsad, hellad hääled,
mis tal tungvad kõrvasse?
Õrnalt kajavad nad õuest,
ega unenägu see?
Ei! sest aina selgelt kostvad,
hääled taadi tubaje.
Kuula, hobunegi norskab, –
võõrad astvad uksele.

Taati ootes uksel aatab,
kes säält sisse tulemas?
Näe, sääl silmab kahte meesta,
kõrval neiu sihvakas.
“Kiri-isand, Helmi preili!”
Jah, nad on, ja saatjaks kutsar,
kes toob tuppa asju hulk.

Neiu ruttab Peedu juurde,
tervist tooma, sõnu häid,
Jõulupüha tunne sigib,
Peedu tuppa sedamaid.
Kolde teevad tule ruttu,
kirikisand kutsriga,
Neiu süütab kahte küünalt,
laua pääle pölema.

Siis ta puhta lina laotab,
sinna pääle söögid seab.
Mis said enne soojaks tehtud,
et nad maitseks – Helmi teab!
Vana Peedu talutati,
laua juurde õrnal käel,
Tervisid tal jutustati,
oh, see troostis imeväel!

“Taeva Isal suurest armust” –
puhkes vana rääkima,
Kuna pisar paisus silmas –
“olgu tänu lõpmata.
Jah, ma teadsin, Issand Jumal,
viletsat ei unusta.
Teadsin, jõuluandekesi,
minulegi kannab ka.”

Taat on söönud ­– önnistades,
sirutab käe välja ta,
Liigutatud meelel suudab,
vaevalt söna lausuda:
“Minu ärdam palve olgu;
Issand vötku tasuda,
Köigil teie eluteedel
önne andku otsata.”

Soomekeelest Väinöla [1884, Werner Söderström Corporation, luuleantoloogia? – toim.] järele.

Linda nr. 46, 28. november 1896, lk 725.

Laulutiivul

Ma laulutiivadel kanda
Sind tahan, mu südame neid,
Siit ära Gangese randa –
Koht ilusam ootab sääl meid.

Täis öisi sääl rohuaed kahab
Kuu vagusa valguse all
Ja lootuslilleke tahab,
Et ilmuks ju noppija tall.

Ja sinilillid, nad ala
Maast piiluvad tähtede pääl,
Ning armastuslugusid sala
Roos jutustab roosile sääl.

Gazellid, nii targad ja kained,
Neil löbustas ainuke töö;
Vast vulavad püha jöe lained –
Ja muidu nii önnis on öö.

Sääl liugleme alla siis pikka,
Sääl ootab meid palmide ring
Ja öndsamas unenäos ikka
Meil armu ja rahu joob hing.

Heine järele M. Pukits.

Linda nr. 45, 21. november 1896, lk 704.

Jöulul

Soomekeelest Olli Vurine’i järele.

Saal on täis hiilgust; Hedwig ja Arnold
Hüppavad ümber jõulupuu:
Ruumi on jooksta, nad mängivad praegu,
Naeru ja laulu on täis neil suu.
Rikkus on ringi, puudust ei nähta,
Laual on maiusetoidud neil eel.
Rohkesti kingitust saanud nad täna –
Papal ja mammal on helde meel.

Vaata seal hurtsikus: Juku ja Manni
Paljastel õlgadel mängivad!
Vahete vahel loeb isa neil Piiblit,
Kuna nad ühes siis laulavad.
Küünal ja lamp, need annavad valgust ­–
Täna ei peergu nad põleta.
Ema toob putru, nad tänades söövad, –
Paluvad, heidavad hingama.

Hommikul vara on rahvas ju jalal,
Kiiresti tõttavad kirikuteed;
Jumalakoda on küünalde ehtes,
Kellad – kuis kajavad, kutsuvad need!
Hurtsiku pere, ka nemad on tulnud,
Jutlust kuulda nad tahavad,
Saalis olejad aga veel voodis,
Magusas unes nad magavad!

Linda nr. 44, 27. veebruar 1892, lk 712.

Metsavahi Manni

Saksakeelest M. Pukits.

Sääl nõgustiku harjul
Veel seisab metsa varjul
See üksik majake.
Sääl kõndis puude vilul
Ta unenäode ilul
Ja vaatas mõttes kaugele.

Siis, nagu vaikses valus,
Ta köndis metsa salus,
Truu koer ta kõrval käis.
Ta tihti istus maha
Ning tsast metsakaha
Käo hüüd kuulatama näis.

Siis nägin teda aga
Ma aknal õite taga
Nii üksi, üksinda.
Ja targad tuvid tõtsid,
Ta pihust toitu võtsid. –
Kuid tema seisis kurvana.

Päev päevalt aga vilu
Ka viimse roosi-ilu
Ta palgelt ära viis.
Pea surnukirstus vagas
Ta mirdi-ehtes magas,
Veel ilusam kui elus, siis.

Nüüd ilmakärast lahus
Ta puhkab hauarahus,
Ta nimi risti pääl.
Säält lugegu s e e teda,
Kell’ truuks jäi murtud süda,
Ja põlvitagu palvel sääl.

Linda nr. 44, 14. november 1896, lk 684.

Hingevõitlus

Rudolf Löwensteini järele.

Kust sain ma seda uhket jõudu,
Kui minu rinnal olid Sa,
Mis siis mu hingest läbi lehvis
Nii taevaliku väega?

Kui örnaks musuks vajusivad
Meil huuled kokku värinal,
Siis tundma arvasin, et nagu
Maa põhi köiguks meie all.

Sa kohkusid, mind tõrelesid,
Mu palg löi häbist punama:
End armastada lubad ikka.
Kuid kahjuks – mitte suudelda!

Märt.

Linda nr. 41, 14. oktoober 1894, lk 655.

Naese armastus ja elu

(A. v. Chamisso järele L. G.)

Magus sõber, vaatad
Imestades mind,
Ei sa tunne seda,
Mis mul tunneb rind!
Ei sa tea ial
Kuis võin nutta ma,
Mis mu põue liial
Täitnud lõkena!

Kuis mu rinnas tundmus
Arusaamata,
Et ei sõnadega
Suuda seleta!
Tule, pääke peida
Minu rinnale,
Kõike rõõmu hüüda
Võin siis sinule.

Juba mõnda asja
Emalt nõudsin ma,
Hella ema ütles
Kõik, mis teadis ta:
Örnalt mulle õppas
Kätki seadimist,
Kui mull’ kõrgelt antaks
Päeva õnnelist.

Nüüd sa põhjust tead
Miks võin nutta ma;
Ehk ei vöi sa näha
Pisart langema?!
Ära kaugel mine
Pöksvalt rinnalta,
Et ma kindlamine
Sind vöiks pigista!

Siin mu sängi ligi
Ruum on kätkile,
Kus mu unenäoke
Jöuab ilmsile;
Kiigest koidu-kumal –
Sinu sarnane –
Väike önne-jumal.
Naerab minule!

Linda nr. 38, 23. september 1894, lk 606, 607.