Alpikütt

„Kas ei wõi sa talle hoida?
Näed, kuis tasane on ta!
Eks ta rohul ennast toida
Oja ääres hoolega?“

‒ „Ema, luba mind kord sinna
Kütiks mägedele minna!“
„Kas ei või sa karja kaitsta,
Sarwe metsas puhuda,

Linnulaulust lõbu maitsta,
Kellakõla kuulata?“
‒ „Ema, oh luba mind sinna!
Ihkan üles mäele minna!“

„Kas ei wõi sa õisi joota,
Mis on aias õitsemas?
Lehku mäel sul pole loota –
Aedu sääl ei olemas.“

‒ „Õied jäägu oma wäele!“
Ema, luba mind siit mäele!“
Poiss läks jahi pääle, julge
Süda selleks tungi täis –

Ronis mäel, kus tormi-hulge,
Kuristikud läbi käis,
Ajas tõuswa õhinaga
Põgenewat hirwe taga.

Üle kiwiharja, keelwa,
Hirw see hüppab heiuta,
Üle lõhe, äraneelwa,
Julgel wiskel jõuab ta;

Tema kannul kalju rinnal
Tõttab kütt; tal wibu winnal.
Aga häkki kaljunukil
Hirw see hirmul seisma jääb,

Waatab kuristiku kukil,
Haigutawat hauda näeb;
Kalju külg ees järsk ja sile,
Taga kütt, kel jalg nii wile.

Hirmu täis hirw waatab kaljult
Küti poole, kes tal ees;
Waatab palwel, aga waljult
Nooli juhib juba mees…

Mäewaim sääl õhu süles
Kerkib häkki orust üles.
Oma jumaliku käega
Kohkund hirwe kaitseb ta:

„Tahad surma tuua wäega,
Mees, ka minu juurde sa?
Maa pääl kõigil kohta, warju…
Miks sa kiusad minu karju?“

Fr. Schilleri järele Jakob Tamm.
Eesti Postimehe õhtused kõned nr. 3, 15. jaanuar 1898, lk 24 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)