Ahw ja peegel

Ahw silmas peeglist oma warju
Ja wõttis karut laita karju:
„O, waad’ke! küla Triinud, Liisud,
Tal kõrwad nagu wanad wiisud;
Kui hirmsad, korbalised põsed,
Just nagu wana kase kosed!
Eh, eh hee! lõhki naeraks mina:
Wa’ karul lossus, longus nina;
O, minu armsad suguwennad
Waat’, käpad nagu pudru männad!…
Kui mina karu sugust oleks,
Ei ma siis metsast wälja tuleks:
Kõik rahwas naeraks minu wälja,
Kui mõnda ilma komet-nalja!“
Wa’ karu seisis peegli taga;
Kõik kuulas pealt ja oli waga.
Kui ahw ol’ lõpetanud laimu,
Siis karu maanitses wa’ kaimu:
„Nii palju ära laima, wend:
Sa naersid wälja ise end’!…“

Wabalt Krõilowi järele O. Neufeldt
Eesti Postimees nr. 14, 13. aprill 1891, lk 3